Keemiliste märgiste vastupidavuse testimine hõlmab peamiselt füüsikaliste, keemiliste ja keskkonnamõjude simuleerimist, mis neil ladustamisel, transportimisel ja kasutamisel kokku puutuda võivad. Standardsete testide seeriat kasutatakse selleks, et kontrollida, kas etikett suudab säilitada selget, veatut ja pleekimata teavet kogu oma eluea jooksul. Järgmised on konkreetsed, rakendatavad testimismeetodid ja standardid.
I. Keemilise vastupidavuse test: lahusti- ja korrosioonikindluse kontrollimine
See on üks kriitilisemaid teste, mis tagab, et etikett jääb puutumatuks ka pärast kokkupuudet kemikaalidega.
Katsemeetod: jätke etiketiproovid tavaliste kemikaalide (nagu alkohol, atsetoon, lahjendatud happed, lahjendatud leelised, masinaõli jne) kätte, kasutades kas sukeldamismeetodit või pühkimismeetodit.
Sukeldusaeg on tavaliselt 24 tundi või pikem ja pühkimistsüklite arv määratakse vastavalt standarditele (nt 50 edasi-tagasi{4}}hõõrumistsüklit-).
Hindamisnäitajad: kas esineb värvimuutust, turset, villide teket, teksti hägustumist, tindi ketendust või kleepuvuse kadumist.
Viitestandardid:
ASTM D1308 (ühekordse vedelikutilga mõju kattekihile)
ISO 1518 (Vedelikukindluse määramine värvides ja lakkides)
